Paulo Coelho Alkeemik
kõrb.
Järsku jäi nii vaikseks, et tundus, nagu magaks kogu linn. Polnud enam turgu, ega
kaupmeeste vaidlusi, polnud mehi, kes tornis laulsid, ega raamituid käepidemetega ilusaid
mõõku. Polnud ei lootust ega seiklust, ei vanu kuningaid ega Oma Lugusid, ei varandust ega
püramiide. Kogu maailm oli jäänud vakka, sest poisi hing oli vait. Polnud valu, polnud
kannatust ega pettumust. Oli ainult tühi pilk, mis oli suunatud väikesele baariuksele, ja oli
suur soov surra, nõnda et kõik sealsamas hetkel igaveseks lõpeks. Poiss jäi kaupmehe juurde
tööle, sest ta vajas raha, et osta mõned lambad.
,,Kuni õnn meie poolel on, tuleb olukorda ära kasutada ja teha niipalju kui võimalik, et teda
aidata, nii nagu tema meid aitab. Seda kutsutakse Algaja eesõiguseks. Või algaja õnneks."
Ka kaupmees unistab rändamisest. Ta unistab palverännakust Mekasse. Kaupmees ei lähe
sinna, ,, sest Meka on see, mis mind elus hoiab
annaabi.ee 
