NO3, org. N). N2+8H++8e-+16MgATP. 2NH3+H2+16MgADP+16Pi Lisaks N2 vib nitrogenaasi vahendusel redutseerida Denitrifikatsiooni reguleerivad tegurid erinevatel HCN, HN3, CH3NC, C2H2- atsetleen. N2 seovad ainult ksikud bakteriliigid. N2 sidumine toimub nii ruumilistel skaaladel. aeroobsetes kui ka anaeroobsetes tingimustes. N2 seovad jrgmised tsanobakterite liigid -Anabaena, Nostoc, Oscillatoria, fototroofsed bakterid - Rhodospirillum, Rhodopseudomonas, kemotroofsed bakterid -Spirillum, Azotobakter, Beijerinckia, Rhizobium, Escherichia. Lmmastiku sidumine vabalt elavate mullabakterite poolt: selleks on vaja molbdeeni, rauda, Mg, ATP. bakterid kasutavad nitrogenaasi kaitsmiseks hapniku eest erinevaid mooduseid: anaeroobid fikseerivad N2 ksnes hapniku puudumisel, mikroaerofiilid teevad seda vikses hapniku konts. juures, kiire hapniku tarbimine hingamisel raku sees, spetsialiseeritud rakud - heterotsstid ja vesiikulid. Assotsiatsioon taime ja N2 siduvate bakterite vahel:
ökoloogilise mikrobioloogia põhireeglid: 1. kõik (mikroobid) on kõikjal; 2. keskkond valib (s.t. enamik mikroobe levib Maal kõikjale, kuid selle, mis liigid kusagil on aktiivsed ja paljunevad, määravad paiga keskkonnaolud). Beijerinck oli hollandi mikrobioloog eraldas ja kultiveeris esimesena 1888. a. liblikõieliste taimede mügarbakterid ja selgitas juuremügarate bioloogilise tähtsuse. 1902. a. avastas ta aeroobsed õhulämmastikku siduvad bakterid (s.h. Azotobakter). Biotsönootilised reeglid e. biotsönoloogia printsiibid : 1. mida mitmekesisemad on biotoobis elutingimused, seda liigirohkem on biotsönoos ja seda väiksem on liikidel isendite arvukus; 2. mida äärmuslikumad on elutingimused, seda liigivaesem on biotsönoos: selles valitsevad kitsalt kohastunud liigid, millest mõni võib saavutada väga suure arvukuse; 3. mida kestvam läbi aegade on olnud elutingimuste reziim, seda
annaabi.ee 
