Õhu hapniku olemasolul võivad nad paljuneda ainult siis, kui keskkonnas on aeroobseid hapniku siduvaid baktereid. Lämmastiku allikana võivad clostridiumi spp liigid kasutada ammooniumi soolasid, kuid ka mitmeid lämmastiku sisaldavaid orgaanilisi ühendeid, ning nende puudusel omastada ka molekulaarset lämmastikku. Clostridiumi spp liike peetakse siiski vähese aktiivsusega õhu lämmastiku sidujateks. Aktiivsemateks õhu lämmastiku sidujateks on aeroobsed azotebacter´i spp liigid. Seotud lämmastiku ehk NO2, NO3, aminohapete jt puudumisel omastavad nad õhu lämmastiku. Osa seotud lämmastikust eraldatakse eksosmoosil ümbritsevasse keskkonda, kas aminohapetena või ammoniaagina. Energeetilise materjalina võivad nad kasutada nii mono-, di- kui polüsahariide ja mitmeid alkohole, aga ka orgaanilise happeid nt bensoe-hape. Azotobakterite perekonda kuuluvate liikide võime siduda õhu lämmastikku kõigub
Õhu hapniku olemasolul võivad nad paljuneda ainult siis, kui keskkonnas on aeroobseid hapniku siduvaid baktereid. Lämmastiku allikana võivad clostridiumi spp liigid kasutada ammooniumi soolasid, kuid ka mitmeid lämmastiku sisaldavaid orgaanilisi ühendeid, ning nende puudusel omastada ka molekulaarset lämmastikku. Clostridiumi spp liike peetakse siiski vähese aktiivsusega õhu lämmastiku sidujateks. Aktiivsemateks õhu lämmastiku sidujateks on aeroobsed azotebacter´i spp liigid. Seotud lämmastiku ehk NO2, NO3, aminohapete jt puudumisel omastavad nad õhu lämmastiku. Osa seotud lämmastikust eraldatakse eksosmoosil ümbritsevasse keskkonda, kas aminohapetena või ammoniaagina. Energeetilise materjalina võivad nad kasutada nii mono-, di- kui polüsahariide ja mitmeid alkohole, aga ka orgaanilise happeid nt bensoe-hape. Azotobakterite perekonda kuuluvate liikide võime siduda õhu lämmastikku kõigub
annaabi.ee 
