V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
istungitesaalis
iga kolmanda sõna järel tint sule otsas ära külmas, nii et tuli protokollimine
katkestada.»
Eemal aga vestlesid kaks naabrinaist läbi avatud akende, sel ajal kui udu nende küünlad
pragisema pani.
«Kas teie mees teile õnnetusest juba on jutustanud, emand Boudraque?»
«Ei. Mis siis juhtus, emand Turquant?»
«Kohtu notari Gilles Godini hobune olevat flaamlaste rongkäiku nähes peruks läinud ja
tsölestiini * kloostri almusejagaja meister Philippot Avrillot' maha löönud.»
«Tõesti?»
«Tõsi mis tõsi.»
3
8
«Linnakodaniku hobune pealegi! Mis te ütlete! Oleks veel mõni ratsaväelase hobune
olnud!»
Aknad tõmmati kinni. Gringoire aga oli oma mõtte-niidi kaotanud.
Õnneks leidis ta selle jälle ruttu üles ning sidus selle otsad hõlpsasti ühte ja seda tänu
mustlastüdrukule ja ta Djalile, kes endiselt tema ees käisid. Ta imetles nende kahe peene
õrna, veetleva olendi väikesi jalgu, ilusaid vorme, nõtket astumist, neid peaaegu üheks