V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
filosoofiatest, igasugustest unistustest, igasugusest inimlikust tarkusest. Juhtus ka, et mõni
neist pealiskirjadest siin-seal teistest üle säras nagu lipp piigimetsast. Enamasti oli see mõni
lühike ladina- või kreekakeelne mõttetera, mida keskajal nii hästi formuleerida osati:
«Unde? inde? -- Homo homini monstrum. -- Astra, castra, nomen, numen. --
Me'Ya PiP?iiov |xe'va zaxõv. --Sapere aude. -- Fiat ubi vutt.» ' jne. Vahel võis kohata ka
mõnd täiesti mõttelagedat sõna, nagu: 'AvoryxocpaYia2, vist kibe vihje kloostri
reziimi pihta; vahel ka mõnda lihtsat kirikliku kasvatuse õppelauset, mis väljendatud
korralikus heksameetris: «Coelestem dominum, terrestrem, dicito domnum».3
Esines vahel sekka ka heebreakeelseid nõiasõnu, millest isegi kreeka keelt väga vähe oskav
Jehan midagi aru ei saanud; kus iganes võimalik, sinna olid vahele kiilutud taevatähed,
inimeste või loomade kujud, üksteist lõikavad kolmnurgad, mis kõik kokku muutis kongi
annaabi.ee 
