Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid"
Miina oli südame
põhjast pahane, et võõras palgaks seda nimetas. Miina sai lõpuks aru, et niipalju oli mehel
õigus et ta teda aidanud. Miina küsis kuhu ema siis jäi, nägu jälle pingipoole pöörates ja nüüd
ta nägi, et pikk, sirge noormees tema ees seisis, viisaka ja lahke kombega, siit kihelkonna
riides; ilusa näoga pealegi ja silmad vaatasid ühtepuhku tütarlapse otsa. Miina punetas.
Lõpuks sai eit ka rahvamassist läbi. Miina ütles, et jumalaga, olge terve avitamast, jooksis siis
eidele vastu. Ja hakkas emakesele siis rääkima, mis tal kõik juhtunud oli. Võõra oli aga ära
läinud, kuigi Miina silmadega üritas teda leida. Miina ei saanud võõra silmi silma eest ära,
kuigi ta oli veel pahane. Südamel rinnus on sügavam kuristik kui kaljukaldal õues vee veerel.
Miina ei näinud teda pikka aega, aga poissi ka unustada ei suutnud, Kui mina tööd tegi,
vokirattaga tööd tegema hakkas, kuulis ta võõra häält, võõras vabandas ikka ja ütles kui
annaabi.ee 
