Karjamaid rajav inimene avas maastiku, tekitades juurde üha rohkem niite, aasu ja pargitaolisi kooslusi. Niisugused uued maastikud meeldisid arvukatele Eesti looduses algselt tundmatutele rohttaimedele, nagu näiteks mägiristik, angerpist, värv-varjulill, arukaerand ja keskmine värihein, millest paljude algkodu asub Lõuna-Siberi või Kagu-Euroopa steppides. Nende taimede seemned jõudsid Eestisse inimeste, kariloomade või söödaks varutud heinaga ning hakkasid siin idanema. Teadur Aveliina Helm püstitas oma doktoritööks materjali kogudes hüpoteesi, et veel tänapäevalgi võivad Eesti looduse liigirikkusandmetes peegelduda hilise rauaaja inimasustuse tiheduse jäljed. Umbes tuhande aasta taguse aja asulate kohta on arheoloogidel olemas üpris põhjalikud kaardid ning Helm ja tema kolleegid otsustasidki uurida, kas toonaste asulakohtade praegune liigirikkus erineb nende paikade omast, kus nii pikka asustusajalugu teada pole.
annaabi.ee 
