mustani, emased on enamasti heledad ja vähem laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasvalge. Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne- ja Põhjameres. Kõige idapoolsemaks levikualaks on Valge mere kael. Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe kääneosas ja Riia lahes. Arvukas levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse. Eluviisilt on hallhüljes läänemere hülglastest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on suurem osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää servaaladel ja pankadel. Toiduks on tursk, lest, räim, heeringas, angerjas, lõhe, emakala, harva vähid ja molluskid, talve lõpul sünnitab emaloom jääkampade ja lumehangede vahel ühe, harvem kaks poega. Vettepääsemiseks hoiavad hülged lahti 1-2 rindauku, mida võivad kasutada mitu looma
Ookeanide reostumine Mered on olnud alati inimese tekitatud jääkide lõpplaoks. Seda nähtust nimetatakse "downhill tendency", st teatavaks allamäge libisemiseks lõpuks satuvad kõik jäätmed merre. Kohati on merede reostumine juba sajandeid olnud probleemiks tervisele, näiteks Niiluse deltad ja Bosporuse väinas. Tänapäeval on reostumine suureks probleemiks maakera mitmete piirkondade rannavetes ning on levimas isegi ookeanide avavetesse. Suurim oht ähvardab suletud merepiirkondi, millel on ookeaniga vaid kitsas ühendus. Nii on Vahemeri, Must meri ja Läänemeri teistest kergemini haavatavamad ning nende reostus on pigem suurenemas kui vähenemas. Rannavee reostumine on tunduvam sadamais ja jõesuudmetes. Kõige puhtam Endla Reintam, 2008/2009 56
annaabi.ee 
