Nietzsche - Zarathustra eeskõne
ta nägi uut tõde. Ja nõnda kõneles Zarathustra oma südames:
,,Valgus on mulle tõusnud: kaaslasi on mul vaja, ja elavaid -mitte surnuid ega korjuseid, keda
kannan, kuhu tahan.
Elavaid kaaslasi on mul vaja, kes mulle järgnevad, sest et nad endale tahavad järgneda - ja
sinna, kuhu mina tahan.
Valgus on mulle tõusnud: ärgu kõnelgu Zarathustra rahvale, kõnelgu kaaslastele! Ärgu olgu
Zarathustra karjale karjus ega koer!
Et paljusid avatella karjast - seks olen ma tulnud. Pahandama peab minu üle rahvas ja kari:
Zarathustra tahab olla karjaseile röövel.
Karjaseile, ütlen mina: aga nemad nimetavad end haiks ja
õigeiks; karjaseile, ütlen mina: aga nemad nimel avad end õige usu uskujaiks.
Vaata häid ja Õigeid! Keda nad vihkavad kõige enam? Seda, kes murrab nende väärtuste
tahvlid, murdjat, roimarit'1': - aga see ongi looja.
Vaata kõigi uskude uskujaid! Keda nad vihkavad kõige enam.'