Mats Traat
Näiteks 1964.a. “Küngasmaas” saavutavad ülekaalu autori urbanistlikud
motiivid, ühtlasi hülgab Traat esikkogule omase eepilise hoiaku, asudes
aktiivse sekkuja, võitleja ja maailmaparandaja positsioonile. Selle aja ja
ka luulekogu läbivaks teljeks sai liikumine, muutumine, pürgimine uue ja
areneva poeetilise mõtestamise poole. Mats Traat näib järgivat
põhimõtteid, mida ta ühes oma hilisemas esinemises on
iseloomustanud märksõnadega avastustung, poeetiline meeletus, sõit
tundmatusse. Traadi ajendiks kirjutamisel sai usk kirjanduse õilistavasse
jõusse, tiivustatud soovunelmast, et sõna abil võib argielus
deformeerunud indiviidi moraalselt tervendada.
Võttes lipukirjaks “kompromissitu ausus”, ründab poeet üha enam
olesklejaid, nn. elurentnikke ja mitmesuguseid muid ajastu taunitavaid
nähtusi. Eriti iseloomulik on selles mõttes “Tuimuse ja tuulte poeem”.