Eesti teatri ajalugu 1 osa (kuni 1940)
1913. aasta augustis avati uus hoone Tallinnas.
10. Karl Menning lavastaja ja Vanemuise teatri juhina.
Kuigi alguses õppis Menning ülikoolis filoloogiat ja teoloogiat, kuid teater huvitas teada
alati ning ta tegutses ka arvustajana. 1904. aastal suundus ta Vanemuise seltsi toel
Saksamaale ja Austriasse teatrikunsti õppima (ka max Reinhardi reziiklassis), kus
kujunesid välja tema teatrialased tõekspidamised. Menning nägi teatri peamise
ülesandena vaatajaskonna kasvatajat ja silmaringi avardajat. Ta pani tugevat rõhku
repertuaaris eesti algupäranditele (Koidula, Kitzberg, Luts). Kuigi mängiti ka välismaa
näidendeid (Ibsen, Strindberg), siis maailmaklassikat Menning lavale ei toonud, kuna
arvas, et näitlejad ja publik ei ole veel selleks valmis. Lavastajana taotles Menning
lavalist realismi, terviklikku ansamblit (ilma tähtnäitlejateta), täpne reziiplaani täitmist ja
range distsipliin. Menningul tekkis konflikt "Postimehe" ringkonnaga ja seltsi juhatusega