Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945. aastat
Marie hullub, Stolzius mürgitab kättemaksuks Desporti ja
siis iseenda. Lõpuks: Mariest on saanud tänavakerjus, kellele ta isa (Wesener) teda algul ära tundmata almust jagab.
Marie sureb, Wesener on ahastuses, sõdurite marss matab kõik enda alla.
Antiooperlikku suunda esindas ungari päritolu helilooja György Ligeti. 1960ndate alguses kirjutas ta anti-ooperi,
„mimodraama“ (miimilise draama) „Avantüürid“ (Aventures), millele järgnes teos „Uued avantüürid“ (Nouvelles
avantures).Foneetiline tekst on eksperimenteeriv keelekompositsioon – „häälikuluule“ ning juba ise muusika.
Koosseis: 3 lauljat, 7 instrumentalisti. Nende iseloomustamiseks on Ligeti kasutanud ka mõistet „imaginaarne
[kujutletav] teater“.
Ei ole narratiivsust, loogilist järgnevust. Selle asemel montaažitehnika, sürreaalsus. Tummfilmi mõju. Instrumendi kõla
moonutatakse, müra muutub muusikaks, kõik see o n esitatud distantsi ja irooniaga, mitte tõsimeelselt: