Arvo Pärdi kõige varasemad, klaverile kirjutatud teosed kaks sonatiini (19581959), "Partiita" (1958) jt, esindavad neoklassitsistlikku stiili. Tema kuuekümnendate aastate muusikas sai valitsevaks sonoristlik muusikakontseptsioon. Pärdi esimene orkestriteos oli "Nekroloog" (1960) esimene ette kantud dodekafooniline teos eesti ja nõukogude muusikas. Sonoristlikul kompositsioonitehnikal ja serialismil põhinevad Pärdi Sümfoonia nr. 1 ("Polüfooniline", 1963) ja Itaalia avangardistile Luigi Nonole pühendatud orkestriteos "Perpetuum mobile" (1963) arhitektoonilise vormikujunduse silmapaistvad näited. Viimasest teosest sai alguse Pärdi muusika rahvusvaheline levik (sh ettekanne festivalil "Varssavi sügis" 1965). Sellistes teostes nagu "Kollaaz teemal B-A-C-H" (1964) oboele ja orkestrile, tsellokontsert "Pro et contra", Sümfoonia nr. 2 (1966) ja Mäejutluse tekstil põhinev "Credo" (1968) klaverile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile kasutas helilooja
Arvo Pärdi kõige varasemad, klaverile kirjutatud teosed kaks sonatiini (19581959), "Partiita" (1959) jt, esindavad neoklassitsistlikku stiili. Tema kuuekümnendate aastate muusikas sai valitsevaks sonoristlik muusikakontseptsioon. Pärdi esimene orkestriteos oli "Nekroloog" (1960) esimene dodekafooniline teos eesti ja nõukogude muusikas. Sonoristlikul kompositsioonitehnikal ja serialismil põhinevad Pärdi Sümfoonia nr. 1 ("Polüfooniline", 1963) ja Itaalia avangardistile Luigi Nonole pühendatud orkestriteos "Perpetuum mobile" (1963) arhitektoonilise vormikujunduse silmapaistvad näited. Pärast 1965. aastal festivalil "Varssavi sügis" toimunud "Perpetuum mobile" ettekannet algas Pärdi muusika rahvusvaheline levik. Sellistes teostes nagu "Kollaaz teemal B-A-C-H" (1964) oboele ja orkestrile, tsellokontsert "Pro et contra", Sümfoonia nr. 2 (1966) ja Mäejutluse tekstil põhinev "Credo" (1968) klaverile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile kasutas helilooja
annaabi.ee 
