Esimese Eesti Vabariigi kunst
regulaarselt ning ajakirjanduse terava silma all, tekkisid juba ka esimesed
kunstirühmitused, võis hakata rääkima kunstivooludest ja -suundadest, esmakordselt
astus jõuliselt kunstiareenile vabagraafika (seda muidugi ennekõike tänu
Wiiraltile), kunstnikud hakkasid ka organiseeruma erialaliitudesse. Seega:
1920ndad kindlustasid Eesti kunstiajaloo tagala. Pärast seda kümnendit oli
selge, et eesti kunst on olemas. 1920ndate esimene pool jäi ka üheks
suuremaks avangardiperioodiks eesti kunsti ajaloos. 1930ndad, mil
sotsiaalsed garantiid ja muu säärane olid selgelt tugevamad kui kümme
aastat varem, liikusid kunstnikud realistliku kunsti juurde.
Kunstniku ühiskondlik positsioon ei olnud aga 1920ndatel sugugi kindel.
Esmakordselt tegi jõupingutusi riik, asutati näiteks Eesti Kultuurkapital ning
mitmed kunstnikud (sh Wiiralt) said tänu riiklikele stipendiumitele sõita Pariisi,
mille tähtsust on raske üle hinnata. Kuid samas oli näiteks Pallases õppimine
annaabi.ee 
