MAASTIKUARHITEKTUUR JA PÄRANDKULTUUR
Tänapäevane
maastikuarhitektuuri mõiste pärineb umbes 19. saj. keskpaigast. Esialgu anti selle sõnaga edasi
Itaalia maalikunstnike töödel nähtavat looduse ja hoonete terviklikku harmooniat. Esimese
professionaalina kasutas maastikuarhitektuuri mõistet tänapäeva tähenduses Frederick Law
Olmsted.
Maastikuarhitektuur hõlmab tänapäeval näiteks parkide kujundust, detail- ja üldplaneeringute
koostamist, haljastamist, puude ja taimede hooldust avalikus linnaruumis, avalikude
linnaruumide kujundamist, harvem eraaedade kujundamist.
Pärandkultuur
Pärandkultuuri alla kuulub kõik see, mis on kadumas. Pärandkultuur on väga lai mõiste ning neid
asju, mis selle alla kuulub on üksjagu. Nendeks on näiteks: vanad ehitised, kooguga talu- ja
karjamaakaevud, vanad lautrikohad, vesiveskid ja veskipaisud, puust kirikud, savitöngid ja
lubjapõletuskohad, pärimustega seotud puud ja kivid, hiied, ohvrikivid, vanad kivisillad ja