heaolutunnet ja uuritakse tõeluse püsimatut ning omavahelseotud loomust. Tavaliselt valime harjutuses ühe või teise objekti, millele me suuname oma tähelepanu. Selleks võime me kasutada näiteks hingamisaistinguid, kehaaistinguid, helisid, kujustatud kujusid, endale või teistele suunatud heatahtlikkust, kaastunnet ja rõõmu. Harjutus võib olla ka keskse keskendumisobjektita lihtsalt istumise ja sellega sarnanevate praktikate puhul oleme lihtsalt kogemuses avalduvale avatud, kohalolevad selles, mis meeles hetkest hetkesse esile kerkib. Eksisteerib kaht liiki meditatsioone: 1. Kontsentratsiooni tee inimene istub vaikselt ja koondab tähelepanu ühele asjale mantrale ehk pidevalt korratavatele palvetele, mingile pildile, küünlaleegile või mandalale kujutisele, mis on konstrueeritud nii, et pilk jõuab ikka ja jälle pildi keskpunkti. Kontsentratsiooniga pöörab mediteerija oma teadvuse välismaailmast ära, et saavutada sügava
Vees supeldes puutub keha kokku veega ja mida sügavamele me sukeldume, seda raskem on organismil olla, kuna vedelik sügavuse suurenedes järjest enam avaldab mõju keha pinnale. Rõhk on pinnaühiku kohta tulev jõud. Vedelikku võib vaadelda kui pisikeste pallikeste hulka (pallikeste hulga määrab vedeliku tihedus ja ruumala), mis põrkavad vastu keha ja see põhjustabki vedeliku rõhu keha pinnale. Nõrgemad kohad inimese organismis ei pruugi vedeliku poolt avalduvale rõhule vastu pidada. Näiteks kõrvades asuvad trummikiled võivad puruneda kui sukelduda vette kiirelt ja sügavale. Vee tiheduse võime üldiselt lugeda ühesuguseks. Vedeliku osakestele mõjuv jõud suureneb sügavamale minnes, kuna vedeliku osakeste raskusjõud liituvad. Seega, mida sügavamale vedelikku keha sukeldub seda suurem on mõjuv jõud ja seda suurem on rõhk keha pinnale. Järelikult mida sügavmal vees oleme, seda suurem on rõhk keha pinnale.
annaabi.ee 
