Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond.
kuidas arhailised müüdid jumalaid esitasid. Müüdid omistasid tihti jumalatele ja kangelastele tegusid, mis
hellenismiaja kultuurinivoolt paistsid kõlbeliselt vastuvõetamatutena. Seda maailmavaatelist konflikti
püüti ületada müütide allegoorilise tõlgendamisega, mis pidi vastuvõetamatutele müüdiosadele andma
tähenduse, mis oleks kultuuriliselt aktsepteeritav. Stoas tõlgendati üldse kõiki traditsioonilisi jumalaid ühe
ühtse jumala väljendustena, Zeus-logos`e avaldustena. Teda omakorda mõisteti aga sisemise
mõistuspärase jõuna, mis juhib maailma. Sellist jumala ja maailma vahekorra käsitlust, kus jumalat
mõistetakse mitte välise, teispoolse, vaid maailmast lahutamatu algena, on hiljem hakatud nimetama
panteismiks.
Stoikute füüsika kõige iseloomulikumaks küljeks oli aga õpetus sellest, et maailma-protsess on oma
kulgemises paratamatu. Ühelt poolt pidi selles ilmnema küll jumala ettehooldus, pronoia (lad. k.
annaabi.ee 
