Pagulaskirjandus
pärast 1944. aastat olid pagendatud lisaks ka pagulusse läinud autorite looming. Kommunistlik ja
natsionaalsotsialistlik totalitarism talus pigem isikut, kui tema keelt, sest ta oli juba kogenud, et
isikust rohkem maksab massikommunikatsioon. Kõnelesid ju kirjanikud siiski kodumaa ajaloost ja
oludest enne II maailmasõda, lisaks loomulikult kodumaalt põgenemisest, argipäevast asukohamaal
ja piiblitemaatikast. Ei tulnud kõne allagi, et näiteks Rootsis elav Karl Ristikivi avaldanuks oma
romaani Hingede öö 1953. aastal Tallinnas. Muidugi jõudis see teos nagu teisedki mõne aja pärast
üksikeksemplaridena Eestisse, kus teda kultuuriringkondades käest kätte laenates loeti.
Kui 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastate algul lasti Eestis ajalehe järjejutu või eriraamatuna
ilmuda mõningaid väljavõtteid pagulasproosast, siis olid need enne sõda tuntuks saanud autorite
annaabi.ee 
