Lastejutud
puhuda, tundub, nagu lendaks teisest otsast kimalaste parv välja. Nii kiljuvat ja koledat,
kõrvuveristavat häält on raske ette kujutada. Heh. Ja ta pidavat flötist olema. Olen juba
parajalt kogenud ja tean, et musta karpi nähes tuleb käppadele valu anda. Mitte, et ma neile
sõna otseses mõttes veel valu tahaksin juurde anda, sest paar aastat tagasi juhtus minuga
hirmus õnnetus. Üks rumal autojuht sõitis lihtsalt minu käpakestest üle. Õnneks suutsin
autoteelt koju roomata, kust mind kiiresti arstionu juurde viidi. Seal tehti minu käpad jälle
traatide ja poltidega korda.
Üks nooruk, kes küll kahjuks enam kodus ei ela, kuulub siia perekonda veel. See on
kakskümmend ja üks aastat vana Tarmo. Temal on juba oma pruut ja puha. Aga ma ei kadesta
teda, sest koos pruudiga sai ta ka ämma kaasa. Tarmot ma eriti tihti ei näe, aga kui juhtungi
nägema, hellitab ta mind poolsurnuks ja selles suhtes pole tema pruutki parem. Vahel meenub
annaabi.ee 
