Nouvelle vague - Murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis
kunstivormid on seda eelnevalt olnud, eriti maalimine ja kirjandus [...] meedium,
milles ja mille kaudu kunstnikud saaksid väljendada oma mõtteid, olgu need nii
abstraktsed kui tahes, või tõlgendada oma kinnismõtteid täpselt samuti nagu nad
teeksid seda kaasaegses essees või romaanis. Seetõttu tahaksin seda filmikunsti
uut ajastut kutsuda caméra-stylo ajastuks.“ (Astruc, 1948)
Hilisemale Cahiers’i kriitikute autoriteooriale võib inspiratsiooniks pidada aga
järgnevaid sõnu samast artiklist:
„1920ndate puhta kino ja filmitud teatri vahel on piisavalt ruumi ka teistsuguse
ja individuaalse lähenemisega filmitegemisele. See eeldab loomulikult seda, et
stsenarist lavastab ise oma stsenaariumid; või pigem, et stsenarist lakkab
eksisteerimast, kuna seda laadi filmitegemise juures kaotab autori ja režissööri
erinevus kogu tähenduse
annaabi.ee 
