ENSV kultuur
ideoloogilise maailmaesituse kõrvale ilmus ridamisi erinevaid subjektiivseid nägemisviise.
Samas ei saa me aga väita, et fotograafia ja kino oleksid täielikult pööranud oma retoorilise
potentsiaali korrumpeerunud ühiskonna vastu.
1980. aastatel asendub hoogne modernism teatava dekadentslikkusega, mille märksõnadeks
võiksid olla "diskreetsus" stilistikas, rõhutatud juhuslikkus ja visuaalsete vastete otsimine
alateadvuslikele kaemustele. Oluliseks nihkeks, mis hakkas kujundama uusi autorihoiakuid
1990. aastate eesti fotos, oli kindlasti võimaluste avanemine enesetäiendamiseks välisriikides
(Kaido Teesalu Göteborgis, Peeter Linnap San Franciscos, Peeter-Maria Laurits New Yorgis;
Toomas Volkmann Londonis jne). [3]
Kunst
1940.aastate lõpupoole hakkasid võimud lisaks nö. präänikule ka piitsa kasutama. Alguses
süvenes ja muutus üha ähvardavamaks ja konkreetsemaks ideoloogiline surve, millele
järgnesid juba otsesed repressioonid. 1949. ja 1950.a
annaabi.ee 
