“DOGMA 95” MANIFEST
Kino oli surnud ja oli tarvis uuesti ellu kutsuda. Eesmärk oli õige,
aga vahendid mitte. Selgus, et uus laine on virve, mis jooksis liiva ja muutus kõntsaks.
Individuaalsuse ja vabaduse hüüdlausetest sündis üksikuid teoseid, kuid mitte muutusi. Laine
oli kõigele avatud, nagu ka rezhissöörid. Laine ei saanud olla tugevam kui selle taustal olevad
inimesed. Kodanlusevastane kino muutus kodanlikuks, sest kunstikäsitlus, millel teooriad
põhinesid, oli ise kodanlik. Autorifilmi kontseptsioon oli algusest peale kodanlik romantism ja
seetõttu... vale!
Tänapäeval möllab tehnoloogiline torm, mille tulemuseks on kino täielik demokratiseerumine.
Esimest korda võib igaüks filmi teha. Mida kättesaadavamaks muutub meedia, seda olulisem
on avangard -- pole juhus, et sõnal "avangard" on militaarne kõrvaltähendus. Distsipliin ongi
vastus... me peame andma oma filmidele vormi, sest individuaalne film on juba määratluse
järgi dekadentlik!