Enn Põldroos
Samuti pole ta unustanud oma värviküllast maalilist aega,
mille juurde pöördub ta ikka tagasi ka siis, kui jaotab maali mustvalgeks ja värviliseks.
Põldroos esindab maalijana paradoksi. Ta kasutab talle ainuomast visuaalsete zestide
grammatikat ja pildilist dramaturgiat, mida artistliku kergusega on arendanud algusest peale
1960. aastate karmis stiilis sotsiaalse alatooniga eleegiliste kompositsioonide puhul ja mis
sobib tema temperamendiga ka 21. sajandi alguses autoretrost mosaiikseid digitrükke
kombineerides. Instinktiivne iseteadlikkus läbib Põldroosi töid ühelt poolt, teisalt aga
kontrollib maalija maalimist kui tõsist tööd, kusjuures samaaegselt juhib maalimine kui
protsess teda töö enese poolt, inspireerides kunstnikku mänglevalt ja kergelt uutele
kujundileidudele ja vormieksperimentidele.
Defineerides kunstis ennast alati maalijana, on Enn Põldroosi maalikunstniku karjäär
kulgenud algusest peale tunnustuse tähe all