Pisa torn
Teises maailmasõjas, ei kiirendanud kaldumist ka Arno jõe tulvavesi 1946. aastal,
mis linna üle ujutades uhtus vundamenti ja allkorrust ning pesi mörti müüride
vuukidest.
Ometi tekitas torni seisukord asjatundjate hulgas tõsist rahutust. Ainult nemad andsid
endale selget aru sellest, et nii ei saa lõpmatult jätkuda, et varsti lõpeb aeg, mil
kuulsad seitse kella veel missale kutsuvad ja et torni varisemisele võiksid viimase
põhjuse anda isegi autoratastest põhjustatud võnked pinnases, kui igasugune liiklus
torni läheduses keelatud poleks. Teadlased deklareerisid, et lõpuks on aeg kulutada
torni päästmiseks osakenegi sellest summast mille turistid Pisa linna ja Itaalia riigi
kassasse kokku kandnud , kui ei taheta järgmisel aastakümnel näha tema tänasel
asukohal rusuhunnikut.
Avaliku arvamuse mõjul kulutas Itaalia valitsus 1968. aastal välja rahvusvahelise
võitluse, et saada inseneriettepanekuid torni ohtliku olukorra likvideerimiseks
annaabi.ee 
