Betti Alver
Dramaatiline konflikt on 1930.aastate Alverile väga iseloomulik. Ilmekamaid näiteid on luuletuses Must madonna,
kujutatud ema, kes kasvatab valguse ja pimeduse poega ega suuda eelistada kumbagi neist.
Kunst on Tolmu ja tule keskseid teemasid ning Alveri maailma põhiväärtusi, mis väljendab eriti selgelt inimlikke
tõeotsinguid ning on eluliselt tähtis.
Alveri loomingut on nimetatud mehelikuks ja arukaks. Siiruse ja tundelisuse puudmine-kriitikute meelest. Tal on mõned
iroonilised autoporttreed: Karikatuur, Hambad, Sinisuka ballaad. Need on naiselikumad. Alver on öelnud, et luule ei
kanna pükse või seelikut.
1930-40aastate vahetusel toimub loomingus muutus. Temaatika muutus, keelekasutus. Rohkem tähelepanu eesti
folkloorile ja kirjandustraditsioonidele ning rahvakeelele. Luuletuses Suvi (1939) annab ta lihtsa, rahvapärase
kujundlikkusega edasi õnnetunnet ja asket tulevikuaimust.
Luulesse tuli ka realismi, ümbritseva maailma kujutust. 1940. üpris realistlikud linnaluuletused