Eesti Vabariigi sisepoliitika iseseisvumise algusaastatel
Sellele deklaratiivsele õigusele anti eriseadusega konkreetne sisu ja praktiline rakendus. Kuna
eesti rahvas oli ise kaua võõraste rõhumise all kannatanud, ei soovinud ta, et siin elavad
vähemusrahvad end rõhutuna ja õigusteta tunneksid.
Igal Eesti kodanikul oli õigus deklareerida oma rahvust. Alaealised lapsed loeti vanemate
rahvusse kuuluvaiks.Vähemusrahvustel, kelle rahvaarvületas kolme tuhandet, oli õigus valida
endale demokraatlikul alusel esinduskogu kultuur-autonoomilise omavalitsuse
moodustamiseks, mille ülesandeks oli:
1.antud vähemusrahvuse hariduselu korraldamine,koolide ning lasteaedade asutamineja nende
ülalpidamine.
2.oma rahvuse üldkultuuriliste huvide arendamine, nagu kunsti ja teaduse arendamine,
seltside, teatrite, raamatukogude jne. asutamine ning hooldamine.
Kultuuriomavalitsused said oma tegevuse arendamiseks rahal riigi eelarvest. Peale selle
omasid nad õigust oma liikmeid maksustada ja olidoma sisemises tegevuses autonoomsed.