Eesti ajalugu 1914-1918
algas aktiivne tegevus rahvusautonoomia saavutamiseks. Tartus
tegutsev Jaan Tõnisson ruttas juba 8. märtsil Peterburgi uue peaministri
visiidile, selgitama Ajutisele Valitsusele eestlaste autonoomiasoove.
Mõne päeva pärast kogunesid maakondade ja linnade esindajad
kavandama Eesti tulevast omavalitsust. Eesti autonoomia pidi
teostuma sel kombel, et nii Eestimaa kubermangus kui Liivimaa
kubermangu eestlastega asustatud põhjaosas loodaks kummaski
omavalitsus. Oma autonoomiaplaani teostuseks korraldasid eestlased
Peterburis 26. märtsil massilise meeleavaldusrongkäigu, millest võttis
osa üle 40 000 eestlase, kellest umbes 15 000 olid sõjaväelased.
Ajutine Valitsus võttis 30. märtsil vastu otsuse Eesti ajutise
omavalitsuse kohta kehtivusega 1919. aasta alguseni. Kuigi
lõpptulemus oli tähelepanuväärne samm, ei olnud omavalitsus ikkagi
nii ulatuslik, kui eestlased oleksid soovinud. Nad olid saanud ainult
piiratud autonoomia.