Müüt kordamisküsimused
17.sajandi. meresõitjate ja konkistadooride avastusretked avardasid pikapeale
mütoloogia piirimaid. 18.sajandi teisel poolel tekkis järsk ja tundeline müüdilembus.
Mütoloogia, luule ja keele sünteesi abil pürgis Herder mõista inimsoo vaimset
arengut, kinnitades seega müüdi usulist tähendust ja eelkõige eneseväärtus. Luules
kerkis kreeka müüdi-ideaal
Fredrich Schelling omistas müüdile märksõna „tautegooriline“. Schellingi
mütoloogia manifestis oli peatähtis autonoomiakuulutus. Müüt on mõistetav kui
müüt, mitte kui ajalugu või metafoor või millegi muu aseaine.
19.saj. algul tõid suurejoonelised kaevetööd välja Egiptuse, Süüria-Mesopotaamia,
Iraani ja Väike-Aasia muinasmälestised. Filoloogia võidukäiguga kaasnes mütoloogia
ebaedu. Allegooria sai ainumoeks.
19.saj. Müller – päikesemütoloogia käsitlus. Taandas kõik müüdid päikesele. Päikese
kummardamine. Oli India mütoloogia asjatundja. Tema arust oli müüt keelehaigus.