Majanduspoliitika
venestamine motiveeritud eelkõige riiklikust unifitseerimispüüdest. NSV Liidu
(rahvus)poliitika oli aga täiesti vastuoluline. Teataval määral isegi soodustati äärealade
rahvuslikku enesemääramist eriti selliste rahvaste seas, kel varem puudus omariiklus.
Oma esialgset „rõhutud rahvaste rahvusluse“ loosungit järgides muutsid enamlased
varasema impeeriumi föderatsiooniks, lõid kõikvõimalikke territoriaalseid autonoomiaid,
kehtestasid kohalikus keeles hariduse, koostasid mitme liiduvabariigi rahvusliku
ajaloonarratiivi, edutasid „rahvuskaadrit“ jne. Tõsi, see suundumus sai valdavas osas
tagasilöögi 1930. aastatel seoses Stalini režiimi tugevnemisega ning paljudel juhtudel
mattusid varasemad saavutused järgnevate aastakümnete puhastuste, küüditamiste ja
diskremineeriva poliitika alla.