Jackson Pollock
keskendusid kunsti loomise protsessile. Loominguline akt nagu ka suguline akt ja surm toimuvad
argiteadvusest väljudes, läbi unustuse. Esimene lõpeb katarsise, teine orgasmi, kolmas igavikuga.
Pollockit inspireeris navaho indiaanlaste liivapuistemaalide samanism, Michaux'd kirjanduslike
käsikirjade mustand-kalligraafia. Pollock ei maalinud mäge ega Michaux kirjeldanud. Mõlemad
lõid objekte, mis ei kujuta asju, vaid on ise asjad vaatamiseks. Sündinud automatistlikus protsessis,
millele sarnasest stiihilisest protsessist on sündinud ka mägi ja teised loodusobjektid. See on
viimane, mille kohta küsida, mida see tähendab, sest selline objekt on iseenda tähendus. Nagu
nominalistlikus elementaarmõtlemises loomariigi tasandil, kus objekt ja tähendus on lahutamatud.
Sellist objekti ei saa vaadelda kui kunstniku idee projektsiooni lõuendile ega ekspositsioonipinnale
konserveeritud väljavõtet looja mõttemaailmast