Holokaust
Olime teiste hulgas. Meie taga
olid naised. Neil kästi samuti põlvitada.
Umbes kolmsada inimest viidi väravast välja, märkasin mõningaid neist minevat teisele poole tara. Igaüks
tassis õlal palki või kändu. Nad astusid raskelt, vaevaliselt, kuni kadusid silmist. Üks neist püüdis põgeneda,
ta lasti sealsamas maha. Nägime, kuidas ta vaaruma lõi ja kukkus.
[…] Sakslased viisid ühe grupi teise järel lähima metsatuka suunas. Kui inimesed olid metsa kadunud,
kõlasid automaadilasud. Peast käis läbi mõte: „Meid hävitatakse samuti, ootame vaid oma järjekorda…“
Vangide seas kasvas ärevus. Selle hetkeni elasime vennaga üksmeeles: tema oli juht ja võttis vastu otsuseid.
Vaatasin tema poole, ta ei reageerinud. Võtsin initsiatiivi enda kätte.„Nisan, põgeneme!“ Eraldusime grupist,
algul mina, siis vend ja meie järel veel viisteist inimest. Liikusime algul ebakindlalt, seejärel joostes.
Jõudsime barakini
annaabi.ee 
