Elu Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis
aastani. Igal pool lugesid tutvused. Kõige kurioosem oli lugu telefoniliinide paigaldamisega.
Seal olid küll järjekorrad aastatepikkused. Tihti ei arvestatud isegi sellega, et kodus oli
invaliid.
Rahva nõudmised olid mugandatud sotsialismi tingimustesse. Nad leppisid sellega, mis
kauplustes ja kaubamajades välja pakuti. Jalatsi ja riiete valik oli ikka äärmiselt ilmetu. Ning
kaugel sellest, et oleks läinud autokauplusesse ja lihtsalt ostnud omale ,,Ziguli" või ,,Volga"
(auto ostuks pidi siiski raha pikka aega koguma).
Ajakirjandus ja kogu meedia oli allutatud rangele tsensuurile. Mitte mingil juhul ei tohtinud
kritiseerida valitsust ja riigikorda. Töökohtades ja koosviibimistel pidi jälgima, et ei olnud
,,koputajaid", kes võinuks kaaslaste kahemõttelistest naljadest teatud instantsidele ette kanda.
Esimene kompleks oli nõukogulikus mõtlemises riigireetmine. Riigikorda kritiseerides määris
annaabi.ee 
