Nouvelle vague - Murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis
Ta kritiseeris stsenariste, kes
kirjandusteoseid filmistsenaariumiteks vorpides püüavad säilitada truudust
algmaterjalile, sealjuures stseene, mis nende arust filmitavad pole, ekvivalentidega
asendades. Samuti mustas ta režissööre, kes seda tüüpi stsenaariume lavastavad,
omistades neile tiitli metteur-en-scène ehk keegi, kes tegeleb vaid stsenaariumi
illustreerimise ja kadreeringu otsustamisega.
Tõenäoliselt tugevaima mõjutusega La politique des auteursi kujunemisel olid Truffaut’
järgnevad sõnad:
„Ma lihtsalt ei suuda panna end uskuma Kvaliteedi Traditsiooni ja autorikino
rahulikku kooseksistentsi. [...] Jään veendunuks, et just pikaleveninud
psühholoogilise realismi püsivus on see, mis põhjustab publikus juhmistunud
olekut filmide juures, mille eostuseks romaan...“ (Truffaut, 1954)
Autorikino kontseptsiooni võib pidada üheks olulisemaks panuseks filmiteooria ja
annaabi.ee 
