Autbriiding (inglise outbreeding) ehk mittesugulusaretus (ka välisaretus) on taime- ja loomaliikide, kes genotüübilt on suhteliselt kaugemalt seotud (võrreldes inbriidinguga), ristamine. Autbriiding toimub alati liigisiseselt. Autbriidingu oodatav tagajärg on vaadeldava organismirühma heterosügootsuse suurendamine, millega vähendatakse järglase tõenäosust haigestumisele ja geneetilistele anomaaliatele. Autbriidingul paaruvad omavahel loomad, kelle suguluskoefitsient on väiksem kui antud populatsiooni loomadel keskmiselt. Seepärast viibki autbriiding alati populatsiooni heterosügootsuse suurenemisele. Vastandina homosügootsuse suurenemisele populatsioonis inbriidingu korral suureneb autbriidingu ehk välisaretuse (mittesugulusaretuse) puhul populatsiooni heterosügootsus, so. heterosügootsete isendite osatähtsus c. Mutatsioonid Kõikidel liikidel
P + Pd HE = Po - s 2 kus Po - tunnuse fenotüübiline keskmine järglastel Ps - tunnuse fenotüübiline keskmine isadel Pd - fenotüübiline keskmine emadel. Heteroosi ja inbriidingudepressiooni nähtusel on tõenäoliselt sama geneetiline põhjus s.o. homo- ja heterosügootide vahekorra muutumine. Homosügootsuse suurenemine inbriidingu tagajärjel süvendab inbriidingudepressiooni ja heterosügootsuse tõus autbriidingul põhjustab heteroosi tekke. Heteroosi seletamiseks on kaks hüpoteesi: 1) dominantsete geenide hüpotees 2) üledominantsuse hüpotees. DOMINANTSETE GEENIDE hüpoteesi järgi toimivad dominantsed geenid isendi arengule alati soodsalt. Evolutsiooni käigus on kujunenud nii, et kahjulike dominantsete geenidega loomad eemaldatakse populatsioonist loodusliku valiku teel. Retsessiivsed kahjuliku toimega geenid aga säilivad heterosügootides.
annaabi.ee 
