Ühe lapsepõlve lugu
Tamar õppis koolis väga headele hinnetele. Ta lõpetas ülikoooli. Ta käis kooli kõrvalt paljudes
trennides ja pühendus võistlustele. Olümpiaadidel ta ei käinud, sest ta pühendus spordile. Lemmik
ained koolis olid: kehaline ja kunsti.
Oma lapsepõlves ei kadestanud Tamar kedagi, pigem kadestati teda, sest ta oli sportlikum kui
teised. Ta oli jooksus teistest kiirem ja ta sõbrad hädaldasid sellepärast. Ta meenutab oma medaleid
vaadates siiani autasustamisi.
Isegi tema vanemad suhtusid temasse hästi. Nad aitasid teda kui tal abi vaja oli, ja nad ei lasknud
talle kunagi haiget teha. Neil oli tema jaoks väga palju aega. Oli üks asi mida ta tahaks oma
lapsepõlves teisiti näha, ja see on, et inimesed hoiaksid rohkem kokku ja, et noored peaksid
tegelema rohkem spordiga, kui nad seda tegid ja praegugi teevad. Sest tema ise tegeles sellega
lapsepõlves väga palju ja tegeleb sellega siiani väga palju. Ta ei taha spordist loobuda, sest tema