Doris Kareva - referaat.
Meeldib see, et poetessi kujund on täpsustunud, "ihalduse uduse objekti" kõrval on teravaid, lausa
lõikavaid pilte: "Skalpell ja metronoom / mu isa klaveril / enda vahel hoidsid vaikust, /kui ma olin
laps. // Nüüd alles, aegamööda, / olen hakand kuulma, / mõistma/ nende kummalisi lugusid. //
Imeõhukeseks ihuvad need aja." (lk 9). Lausa vaimustasid mind mõned armurõõmukirjeldused:
"Võta mind vahel kui võileiba, / siis kui on kiire, / naudi kui austrivaagnat, / kunstiteost kui on
aega. // Jumala külalisraamatusse /jäägu meist tänutäht." (lk 55). Selles tekstis avaldub ka Dorise
Jumal õnneks üsna helge tegelane, selles raamatus rohkem kohal kui varasemais kogudes.
Ja lõpuks leidsin Dorise filosoofiliste luuletuste, eluüldistuste sõnastuste seast ridu,
mis tähenduslikud tundusid: "Üks mees võtab kätte ja valab / end välja; seejärel sulgub /
tühjakssaanud veinivaati." (lk 97) Tõesti, saatuse häälega kõmiseb see vaat!
annaabi.ee 
