V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Siiski olid nende näod
rõõmsamad kui muidu ja kõigil läikis põlvede vahel mõni relv: kõvernuga, kirves, suur nui
või mõne vana arkebuusi laad.
Ümmargune saal oli väga avar, lauad aga olid nii tihedalt üksteise ligi, joodikuid nii palju,
et kõik, mis kõrtsiruumis leidus, mehed, naised, pingid, õllepotid, joojad, magajad,
mängijad, terved ja sandid, kõik näis olevat segamini paisatud, kõiges oli niisama palju
korda nagu tühjade austrikarpide hunnikus. Laudadel
389
põlesid mõned rasvaküünlad, kuid õieti valgustas kogu ruumi koldetuli, täites kõrtsis sama
ülesannet mis lühter ooperisaalis. Kelder oli nii rõske, et koldest kunagi tuld ei lastud
kustuda, isegi suvel mitte. Päratu suures väljanikerdatud kummiga koldes igasuguste raskete
raudvõrede ja köögiriistadega põles suur puu- ja turbatuli niisuguse lõõmaga, nagu seda
vahel öösel näeb kumavat majaseintel vastu sepikoja aknaid. Kolde ees tuhahunnikul istus
annaabi.ee 
