Hamlet, Terve Raamat
Ja ka teie vaikimistõotus kuningale
ja kuningannale ei hakka lekkima. Olen viimasel ajal, aga ma ei
tea isegi miks, kaotanud kõik oma elurõõmu, jätnud unarusse kõik oma
tegemised; ja ma olen sellest tõesti nii rusutud, et maailm, see ilus ehitis,
tundub mulle viljatu paljandik, õhk, see imelisim baldahhiin, näete, see hunnitu
ülestõmmatud taevalaotus, see kuldtähiselt kirjatud majesteetlik
lagi pole minu jaoks muud kui haisev ja mürgine aurudekogum. Milline
meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis, kui imeteldav
kujult, kui väljendusrikas liigutusis, mõjuv kui ingel, mõistev kui Jumal:
maailma ilu, elava tipp ja ometi, mis on minule see põrmu kvintessents?
Ma ei tunne rõõmu mehest ... ega naisestki mitte, ehkki teie naeratusest
võib seda välja lugeda.
ROSENCRANTZ: Mu prints, mul polnud midagi sellist mõttes.