„Guillaume le Marechal ehk Maailma parim rüütel“
lugenud, pidin keskenduma selle kuue lehe lahkamisele, et vastata arutlemiseks antud
teemale. Leidsin, et tekst oli väga sisutihe ning seda pidi mitu korda läbi töötlema, et leida
ülesse kõik võimalikud vaatevinklid.
Teose üldeesmärgiks oli kanda edasi Guillaume-de nime au ja hiilgust, kuna oli hirm,
et see vajub unustuste hõlma. Selline eesmärk oli tavaks paljudele suurkujudele, kes tahtis, et
nendest jööks maha mingisugune kirje nende võidukatest ja aupaklikkest tegudest. Lugejatele
kandubki edasi antud isiku või isikute seiklused, lahingud kui ka üldine elu, mis kohati
tunduvad kanelaslikkusest ülepaisatud lugudena. Kuid just selliseks võib ka biograafiaid
minumeelest pidada. Kui lugedes erinevaid biograafiaid, siis käis ka selle tekstiga kaasas
paratamatus, et elulugu põimus ajalooga ning see on üks väga tähtis moodus, kuidas ajalugu
uurida.
Killukese ajaloost talletab iga inimene, kes loeb seda teksti, kuna see peegeldas tolle
annaabi.ee 
