Tõde ja Õigus II Terve tekst
.."
Jalg-jalalt oli Indrek juba ammugi ukse poole tammunud, aga see ei vähendanud põrmugi
punahabeme sõnavoolu. Õnneks astus paar meest sisse. Nüüd söandas Indrek avalikult
põgeneda. Aga kui puhvetipidaja seda nägi, hüüdis ta temale järele:
,,Muud kui hääd kätt, aina hääd kätt, ja kui siia tagasi, siis kura kätt, ikka kura kätt!"
Räidinud sügisilm oli vaheajal sootuks pimenenud. Auruses õhus piiras põlevaid laternaid
kaugemalt vaadates nagu mingisugune aupaistus. Nende ümber oleks nagu lugematu hulk
pisitillukesi kihulasi surunud, milliseid Indrek kunagi varem polnud näinud ja kes valgusid laterna
ümbert laiali, niipea kui Indrek neile lähenes, nagu kardaksid need teda. ,,Kura kätt, ikka kura
kätt!" helises tal kõrvus ja milleski aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti
märkas ta, et ta läheneb linnaservale, ja nüüd tuli tal meelde, et kura kätt oli vaja hoida
tagasitulekul