Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
keskendunud on. Sellegipoolest on Eesti kaitsepoliitilised sammud näidanud, et vähemalt
selles aspektis oleme me selge positsiooni valinud. Erinevalt 1939. aastast ei ole me üksi, me
ei looda neutraalsuse kaardi peale ning teame selgelt, milleks idanaaber võimeline on.
Mida Ukraina ja Venemaa konflikt meile näitab on see, kuidas sõja olemus on tublisti
muutunud. Kaevikusõda on ammune minevik, praegu seisame silmitsi veniva partisanisõjaga.
Samamoodi ei kuulutata enam aumehelikult üksteisele sõda nagu seda saja aasta eest
diplomaatiliste esinduste kaudu tehti. Kuigi agressor ja ohver on kõigile teada, on
rahvusvahelise õiguse järgi tegutsemine raskendatud. Iga väiksemgi diplomaatiline aps või
jõu näitamine annab teisele poolele koheselt eelise ja võimaluse see meediakanalite kaudu
enda propagandamasina jaoks tööle panna. Kui 20. sajandi esimesel poolel olid selleks
piiratud vahendid, siis tänapäeval on ainuüksi internet võimalusi täis
annaabi.ee 
