nad tegutsevad vahendeid valimata ühe inimese osa maailmas saab muuta kõigi ülejäänute elu muutused on põhjendatud koolilõpuks on natuke raha kõrvale pandud mulle ta õudselt meeldis ma ei oskagi lõpuks otsustada meid seob sajandite pikkune ühine ajalugu selle romaani ma sooviksin pühendada enda lastelastele ta ei räägi tööandjatele tervet oma minevikku on võimalik vaadata erinevaid ajakirjanduslikke saateid tegelikkusega tuleb leppida moraal ja aumehelikkus ei lugenud midagi tuleb koolitada haritud ajakirjanikke vahest oli selle põhjuseks just noormehe leplikkus
Kõigis ülejäänud kokkupõrgetes olid rootsi väed vastasest arvuliselt nõrgemad (lk. 281). Pideva sõjapidamise tõttu ei olnud Karl XII võimalik muid riigiasju ajada ja oli vältimatu, et ta läks ajalukku kui sõjaväelane. Raamatu üheks aspektiks on tolleaegse armeeolustiku tabav kirjeldamine ning sõjaväelaste käitumine lahingus, mis võrreldes lähiajaloo sõdadega on vägagi erinev. Narva lahing 1700. aastal hakkab silma just omamoodi paradoksiga – aumehelikkus versus barbaarsus. Eelkõige avaldus see ohvitseride ja lihtsõdurite käitumise erinevustes. Näiteks pärast venelaste allaandmist lubati vene vägedel lahkuda üle Narva jõe viiva silla. Laidre kirjutab: „vene vägede lahkumine ei läinud vahejuhtumiteta. Tülpinud, tigedad ja kohati joobnud rootsi sõdurid ründasid viimaste hulgas marssivaid vene üksusi, röövides meestelt isegi riided seljast. Asi läks isegi nii kaugele, et kolonnist mahajäänud salgad tapeti maha“ (lk. 213)
annaabi.ee 
