Adamson polnud aga unustanud Galkin Vraskoi lubadust teda Peterburi Kunstide Akadeemiasse sissepääsemisel aidata. Suure otsingu tulemused olid aga asjatud, ta ei leidnud enam Galkin Vraskoid kuskilt. Ettevõtliku ja energilise noormehe lakkamatud katsed edasi jõuda äratasid huvi Paldiski kohtunikus Kalkis, tema saatuse vastu, sellepärast kirjutas ta Adamsonile soovituse Teaduste Akadeemia presidendile, samuti Kunstide Akadeemia auliikmele Lütkele, kelle abil Adamson saigi kooli sisse. 1876. aastal 8.jaanuaril tegi Adamson avalduse Peterburi Kunstide Akadeemiasse vabakuulajaks. Ta saigi vabakuulajaks, aga üleminek skulptuuriklassi toimus juba samal semestril. Väga tabavalt sobivad Adamsoni väsimatute püüdluste iseloomustamiseks Ants Laikma sõnad: ,,Ei olnud siis meil veel ,,tundisid" ega ,,kunsti" kursuseid- koolisid, ei kunstnikke, ei kunstiseltsi ega näitusi, mis
" Aeg-ajalt täitis see teda meeleheitega, viimastel eluaastatel oli ta iseäranis aldis laskuma süngusesse, mis oli alati ta elu ilmestanud. Samas jäi temas endiselt tugevaks loomuse tahk, mis oli võimeline rõõmustama ja sõprade seltskonnast mõnu tundma. 1969. aastal kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi, kus möödusid Edithi viimased päevad. Peale naise surma 1971. aasta 22. novembril, pöördus Tolkien tagasi Oxfordi. Seal eraldas Mertoni kolledz talle kui oma kolleegiumi auliikmele korteri kolledzi majas. Elu aastatel 1972-1973 oli täiesti Tolkieni maitse järgi. Ta käis sageli Oxfordi lähedases külakeses, kus elas poeg Cristopher oma naise Bailliega. Nende väikeste laste seltsis unustas Tolkien oma tervisehädad ja mured. Nende kahe aasta vältel tegid Tolkieni õnnelikuks talle osaks saanud auavaldused, mida tuli nii võõrsilt kui ka kodumaalt. 1973. aasta juunis külastas ta Edinburgi ja võttis vastu
annaabi.ee 
