Mõistete „häbi“ ja „hirm“ semiootikast kultuurimehhanismis
vahel. Kuid selline samastamine ei seleta kõike.
3. Kollektiivis langeb grupi, mida organiseerib häbi ja grupi, mida korrastab hirm,
eristamine kokku jaotusega „meie – nemad“. Piirangute iseloom, mis pannakse „meile“ ja
„neile“ on selles mõttes täiesti erinev. Kultuuriline „meie“ – see on kollektiiv, mille sees
käibivad häbi ja au normid. Hirm ja sundus määravad ära meie suhtumise „neisse“.
Duelli, polgu aukohtute tekkimine aadlike seas, üliõpilaste ühiskondliku arvamuse
(kätlemisest keeldumine), kirjanike ja arstide kohtute tekkimine segaseisuslaste seas,
püüd „oma“ keskkonnas juhinduda neist normidest ja mitte kasutada kohtu, seaduse,
politsei, riigi teenuseid on kõik tunnistus erinevatest püüdlustest kasutada „oma“
kollektiivi siseselt häbi, mitte hirmu norme.
4. Just selles sfääris ilmnevad kultuuri klassilised karakteristikad eriti teravalt: kui 18. saj
annaabi.ee 
