Tõde ja Õigus II Terve tekst
kubiseks kogu asutis aina luuletajaist. Saadi isegi nõnda julgeks, et söandati oma salmikutega
minna Koovi juurde, lootes temalt arvamuseavaldust. Aga härra Koovi kui vaikne ja tagasihoidlik
inimene ütles:
,,Mina ei tea luulest midagi, eesti luulest ammugi mitte. Eesti luule peab olema isamaaline, aga
mina ei või oma isamaalusega kuigipalju kiidelda. Teie peaksite härra Mauruse enda juurde
minema, tema oli omal ajal Kirjameeste Seltsi poolt korraldatud luulevõistlustel auhindajaks, küll
tema teile ütleb, sest tema teab ja tunneb eesti luule vaimu. Või minge doktor Hermanni juurde,
tema teab ka. Kirjutage ladina või vene keeles, siis ma loen."
Nõnda mõtles härra Koovi luulejüngreist viisakalt vabaneda. Kuid ta eksis, sest paari päeva
pärast ilmusid tema juurde uued mehed, kaasas kaustikud venekeelsete luuletistega. Nüüd
Koovi enam ei pääsenud, vaid pidi lugema. Ja mehed, kelle vaimuvalanguid ta lugenud, said
annaabi.ee 
