Blaise Pascal
südant ja tahet vägivaldselt, vaid leebelt ja vääramatult. Siit järeldub, et ,,meil on teeneid, mis
on tõepoolest meie teened" ja ,,me ei osale enda päästmises vähimalgi määral, otsekui
hingetud asjad". Sellisele protestantlikule seisukohale seadis Pascal vastu oma kreedo: ,,Jumal
kes lõi meid ilma meieta, ei saa meid päästa ilma meieta".
Kirik oli sunnitud tunnustama seda, mille ta kristluse algsajanditel Augustinuse nimel hukka
oli mõistnud. Ja vastupidi, kõik, mida Augustinuses oli katoliiklikuks peetud, mõisteti hukka
protestantide puhul. Palju sajandeid kestnud teoloogide vaidlus õnnistuse ja tahtevabaduse üle
tõstatas religioosses vormis ühe filosoofia igavestest probleemidest missugune on vabaduse
ja paratamatuse ning vabaduse ja vastutuse vahekord. Kuid ükski teoloog ei andnud
rahuldavat vastust, sest õnnistus on mis tahes käsitluses inimvabaduse vaenulik. Õnnistuse