Pelgulinn ja Pelguranna
linnateenistujate elamud.
Piirkond arenes jõudsalt 1930. aastatel. Märkimisväärselt suurenes linnaosa elanikkond. 1926.
aastal elas Pelgulinnas 7326 elanikku, mis moodustas 5,8% tolleaegsest Tallinna elanike arvust,
1934. aasta rahvaloenduse andmeil juba 10 135 inimest ehk 7,3% Tallinna elanikest.
Sellel ajavahemikul laienes oluliselt Pelgulinna hoonestusala. Raudtee kõrval olev ala Ristiku
tänava (tollase Oskari tänava) piirkonnas täitus põhiliselt eramutega. 27. augustil1930 võeti vastu
Aarde, Preesi, Sõle ja Pärja (tänapäeval Vaniku), 18. septembril 1931 Sõmera ning 26. oktoobril
1932 Muru (tänapäeval Auna), Orase, Söödi, Taime ja Aru tänava hooned.
Pelgulinna uusasumi elamute ilmet mõjutas 22. aprillil 1931 vastu võetud Tallinna ehituse
sundmäärus, mille järgi lubati puitmajadel kahe puutrepi asemel ehitada üks kivitrepp, mis pidi
asuma maja keskel ja ulatuma pööninguni. Ühe kivitrepiga puust elumajas võis kolmandal
annaabi.ee 
