Eesti proosa
Kõik
mida me teame sõjast on läbi naistesilmade, sest naised olid regilauljad. See ka läbi naise
silmade, ema Maret ootab poega koju. Ema toob paadiga üle jõe inimesi ja kuuleb nende käest
sõja uudiseid. Karje, räbaldunud mees. Maret arvab, et see tema poeg, niiväga tahab selles
mehes oma poega näha. Põetab seda meest, mees ei taha püsida temajuures, tahab edasi
minna. Arst ütleb, et mehel on ravimata haavad, aga sõjas raviti haavad ära. Riietes augud olid
selle augupeal kus ihus haava näha polnud. Mees sureb, arvab et mattis oma poja. Surnuaial
tuleb tema juurde mees, kes tundis tema poega ja ütles, et tema pojal polnud põlenud nägu,
aga sellel kelle Maret mattis oli põlenud näoga. Maret sai aru, et see pole tema poeg vaid ta
oli matnud oma poja tapja. Sest ennem oli ka ülejõe leitud alasti mehe laip. Sõjast läbikäinud
ja ellujäänud ja kodulähedal tapeti rahapärast. Mees oli koju jõudmas, sõda oli lõppenud ja
annaabi.ee 
