Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
Järelikult peitub 1. vanasõna taga soovitus, et õppides on ikka vaja korrata, 2. vanasõna
taga aga hoiatus: "ära ole hooletu!"
Või veel näide eeldus-järeldusstruktuuriga (nn. implikatiivsetest) vanasõnadest: Kes kannatab (st.
on kannatlik), see kaua elab ja Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. Kaua elada on ilmselt
hea, auku kukkuda ilmselt paha. Kuna kaua elamine öeldakse tulenevat kannatlikkusest, on
järelikult ka kannatlikkus hea; kuna "aukukukkumise" põhjuseks on "augukaevamine", st.
pahatahtlikud sepitsused teiste vastu, siis järelikult on ka augukaevamine paha. Järelikult soovitab 1.
vanasõna kaude: "ole kannatlik!" ja 2. vanasõna hoiatab kaude: "ära tee teistele paha!"
Kui vanasõna ongi juba oma välisvormilt imperatiivne, siis laseb ta enamasti arendada selliseid
mõttekäike vastupidises järjekorras.
Võrdleme: Pea pool suud kinni! ja Ära pista pead tulle! 1. vanasõna soovitab vähem suud pruukida,
annaabi.ee 
