KURTIDE ÕPETAMISE AJALUGU JA TÄNAPÄEV
Aastasadu on oldud arvamusel, et kurdid inimesed on rumalad, sest nad ei suutnud korralikult
rääkida. Viipekeelt ei osanud keegi ja samuti ei mõistetud, et see on tõeline keel (M. Woolley
2000,8).
Esimesed andmed kurtuse ja kurtide õpetamise kohta Eestis pärinevad 17. ja 18. sajandist.
Need on seotud Tartu Ülikooliga (Academia Gustaviana). Nimelt valmis siin 1645. a.
professor Johannes Erici juhendamisel Laurentius Emzeliuse raamat "Disputatio physica de
sensibus in genere et de auditu in specie..." (Meeltest üldiselt ja iseäranis kuulmisest...).
Selles dispuudis (mõttevahetuses) leidub anatoomilis-füsioloogilisi lühiandmeid just kuulmise
kohta, kuid need ei lähe kaugemale Aristotelese õpetusest.
Et kurte on Eestis 18. sajandi algul ka õpetatud, sellele viitab järgmine sündmus. 12. märtsil
1709. aastal külastas Pärnus sõjapaos olevat Tartu Ülikooli kõnekunsti ja poeetika professor
Heinrich Niederhof